Minust

Tere tulemast tühjusesse. Iga kirjutisega on tunne, et see on finaal. Aga siis tuleb taas järgmine. Kuniks tuleb. Kui enam ei tule, siis ongi tegu lõpliku finaaliga minu hingatud killukeses ruumi lõputus pahvakas.

Maailm on täis mõtteid. Maailm on täis tundeid. Meis kõigis ja meie kõigis. Ometi on iga mõte täis elu, ometi on iga tunne täis jõudu, seista ja olemas olla, läbi mõeldud ja -tuntud saada.

Tundub, et aeg voolab ja mõtted ning tunded sellega koos, aga see voolamine on näiline. Sest selleks, et midagi voolaks, peaks midagi muud selle suhtes paigal püsima või liikuma teises suunas. Ja kas meie, inimesed, seisame paigal? Vaevalt. Ehk oleks hoopis õigem öelda, et voolame/muutume meie, voolab/muutub kogu elav mass ja aeg on paigal, aega ei ole? Me voolame sedasi, et kogu me voolamine on SEE PRAEGUNE hetk?

Me ei saa milleski lõpuni kindlad olla, samas igaüks meist teab ja tunneb midagi väga püsivat ja kindlat. Kas pole tore?

Seal kus on mõtete paljusus, seal valitseb tegelikult ka tühjus. Seepärast kutsun teid tühjusesse. Siin, selles blogis pole midagi muud kui ühe muutliku tolmutera mõtetevulin ajata ruumis. Samas nii eriline. Nii nagu kõik meie ümber. Kuhu iganes pilk peatub, seal on ikka see sama. Aga alati eriline. Pühendumine.

*************************

Kes ma olen? Kunstnik, kes eksib igale poole ära ja unustab oma kunsti tegemise. Aga siis leiab ta taas oma raja, taskust tööriistad ja märkmikust tööde joonised. Ta jätkab järjekordse kogemuse, enese- ja maailmamõistmise (tegelikult üks ja see sama) võrra rikkamana ja loodab, et jäljed, mis ta ekslemise käigus tegi, olid sama vajalikud ja olulised nendele kohtadele ja inimestele, kui nemad talle.  Sedasi tundub hetkel.

Ma armastan sõnu, aga ma pole sõnameistriks õppinud. Sõnad on nagu savi, millega modelleerida. Tegelikult pole vahet, kas raiuda kujustus kivisse või vormida sõnadega õhku, südametesse, meeltesse. Oluline on suhe, kõnelus, mis selle käigus toimub. See on võrreldav toitumisega: enese pakkumine ja enesesse võtmine. Iga hingetõmbega, iga kirka löögiga, iga tantsu sammuga, iga sõnaga.

See blogi täieneb aegamööda, just nii aeglaselt või kiiresti nagu sõnad ja nende omavahelised seosed küpsevad – mõni kasvab mitu aastat, mõni sünnib sekundiga. Seega kuupäevad ei ole siin lehel alati olulise tähtsusega.